«Raamat, mis nutma ajab» ei ajanud nutma, aga jäi kummitama

Varateismelisena oli mul väga palju kirjasõpru üle planeedi ja soovisin saada kedagi oma «kollektsiooni» ka Kaliningradi oblastist. Mul oli kodus seina peal suur Nõukogude Liidu kaart ja see täiesti omaette «saareke» torkas silma. Igal hommikul ärgates oli see kentsakas ripats mu silme ees. Kuid ma ei leidnud sealt kedagi ja siiani pole ma seal käinud. Pärast Alvydas Šlepikase raamatu «Minu nimi on Marytė» lugemist tahaksin sinna veel vähem minna.