Romaan, millega Kaugver tsensuuri üle mängis

Mäletan, et kui ma 1980ndate lõpus teismelisena töötasin raamatukogus, siis keegi ütles Raimond Kaugveri raamatu «Nelikümmend küünalt» kohta, et on ime, kuidas niisugune asi sai ilmuda sügaval nõuka-ajal… Lugesingi toona raamatut selle imestuslause taustal, aga ilmselt lugesin liiga noorelt, ime jäi tabamata. Muud Kaugveri teosed tundusid mulle toona arusaadavamad, õhulisemad, rohkema dialoogiga, vähema kirjeldusega.